Lubjakivi

Lubjakivi on settekivim, mis koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3) mineraalse kaltsiidi kujul. See võib sisaldada ka väikeses koguses muid mineraale, nagu savimineraalid, ränidioksiid, püriit, sideriit ja kvarts. Lubjakivi tekib tavaliselt mereorganismide, nagu korallid, kestad ja vetikad, kuhjumisel või kaltsiumkarbonaadi veest sadestamisel. See on oluline ehitusmaterjal ja seda kasutatakse laialdaselt ehituskivina, tsemenditootmise toorainena ja pinnase parandajana põllumajanduses.

Nüüdseks võite mõelda, et lubjakivi tuvastamine peab olema uskumatult keeruline. Kuigi lubjakivi laialdased variatsioonid võivad ülesande keeruliseks muuta, on see enamikul juhtudel siiski suhteliselt lihtne protsess. Nagu iga kivimi puhul, on lubjakivi ja selle teisendite tuvastamisel oluline läheneda süsteemselt.

Lubjakivi tuvastamiseks otsige esmalt sellele iseloomulikku valget, valkjat või helehalli värvi. See on suhteliselt pehme ja seda saab ühe sendiga kriimustada, kuid tavaliselt kriimustab see teie küünte. Lubjakivi reageerib ja kihiseb nõrga happega nagu valge äädikas. Levinud on fossiilid, kestade killud ja korallid.

Kuna lubjakivi üldine välimus on eksemplariti nii erinev, on füüsilised testid sageli parim viis selle tuvastamiseks. Need testid on mõeldud selleks, et anda aimu kivimi mineraloogiast ja lubjakivi puhul uurime kaltsiumkarbonaadi olemasolu kaltsiidi kujul.

Üks lubjakivi parimaid tunnuseid on selle kõvadus. Kuna see on peaaegu täielikult valmistatud kaltsiidist, on lubjakivi kõvadus Mohsi kõvaduse skaalal väga sarnane, umbes 3. See tähendab, et kui proovite kopikaga pinda kriimustada, tuleks osa kivist ära kraapida. Kui näete, et osa vasest on kivi pinnale jäänud, tähendab see, et see on kõvem kui penn ja see pole lubjakivi. Samamoodi, kui leiate kivi terava serva ja vajutate tugevalt küünte kratsimise ajal, peaks see jätma mõned kriimud.

Võib-olla on kõige diagnostilisem meetod lubjakivi tuvastamiseks happetest. Ma räägin üksikasjalikult, kuidas seda testi ohutult läbi viia tavalise valge äädika abil oma praktilises kivimituvastussüsteemis. Kaltsiit reageerib tugevalt lahjendatud vesinikkloriidhappe lahusele, eriti kui te seda esmalt kriimustate või pulbristate. See reaktsioon on suurepärane võimalus teha vahet lubjakivi ja dolomiidi vahel, mis reageerib happele vaid nõrgalt.
Fossiilide olemasolu on suurepärane märk sellest, et olete leidnud lubjakivi. Fossiile leidub ka teist tüüpi settekivimites, nagu liivakivi ja põlevkivi, kuid need on kõige levinumad lubjakivis. Kivist nähtavate fossiilide hulk võib samuti aidata teil kindlaks teha, millist tüüpi lubjakivi teil on.

Näiliselt oleme sellele küsimusele juba varem selles artiklis vastanud – lubjakivi on valmistatud kaltsiumkarbonaadist – täpsemalt kaltsiidi kujul. Kuid tegelik vastus võib olla veidi rohkem kaasatud. Niisiis, millest lubjakivi täpselt tehakse?
Lubjakivi on valmistatud kaltsiumkarbonaadist kaltsiidi või aragoniidi kujul, mõnikord väikeses koguses magneesiumiga. On tavaline, et lubjakivi moodustub enne kaltsiidiks muutumist aragoniidina. Fossiilid on tavaline lubjakivi ehitusmaterjal. Liiva, muda ja savi leidub mõnikord väikestes kogustes.
Mõnikord muutub lubjakivi kaltsiumkarbonaat järk-järgult ja asendatakse dolomiidiga. See juhtub siis, kui magneesiumi on palju ja see annab kivile tavaliselt kergelt punaka värvuse. See on ka veidi kõvem kui tavaline lubjakivi. Lubjakivis võib esineda veidi magneesiumit, enne kui see täielikult dolokiviks muutub.
Üks lubjakivi iseloomulikke omadusi on see, millest see ei ole valmistatud. Enamikus klastilistes settekivimites on segu liivast, mudast ja savisuurustest osakestest. Kuid lubjakivi puhul see tavaliselt nii ei ole.
Lubjakivis nii sageli leiduvad fossiilid on valmistatud samast materjalist, millest ülejäänud kivim on valmistatud – kaltsiumkarbonaadist. Need kestad on mereelustiku kõvad jäänused, mis jäävad püsima kaua pärast looma surma ja aitavad sageli moodustada lubjakivikihtide kangast.