Liivakivi

Üks liivakivi välimuse tunnusjooni on selle tekstuur. Kõik liivakivid on klastilised ja keskmiseteralised, mis tähendab, et see koosneb kivimitest ja mineraalidest ning nende fragmentide suurus on umbes 1/4–2 mm. Need killud on palja silmaga nähtavad (mõnikord vaid vaevu), ilma et oleks vaja käsiläätse. Siiski on käsilääts tõeliselt lõbus ja kasulik tööriist mis tahes kivimi, eriti liivakivi kohta vaatluste tegemisel.

Kuigi liivakivi määratletud tera suurus on rangelt piiratud, on terade kuju ja nende sorteerimine palju suurem.

Liivakivi terad võivad läbida kogu spektri nurgelisest kuni ümarani. Liivakivisordid 'arkose' ja 'graywacke' on mõlemad nurgeliste teradega, samas kui kvartsareniidil on hästi ümarad terad. Terade kuju on nii nende allika tulemus kui ka näitaja selle kohta, kui kaugele nad on enne ladestumist läbinud.

Samamoodi on kvartsareniidi terad väga hästi sorteeritud, samas kui arkose ja graywacke on halvasti sorteeritud. Terade sorteerimine viitab terade suuruse varieeruvusele, seega on kvartsareniidil terad, mis on kõik väga sarnase suurusega, samas kui arkose ja graywacke terad võivad hõlmata kogu spektrit vahemikus 1/4 kuni 2 mm.

Liivakivi on nii levinud ja suhteliselt äratuntav, et võiks arvata, et selle tuvastamine on tühine asi. Kuigi see sageli nii on, paneb see oletus inimesi sageli teisi kivimitüüpe liivakivina valesti tuvastama. Nagu kõigi kivimite puhul, on ka liivakivi ja selle teisendite tuvastamisel oluline läheneda süsteemsemalt.

Liivakivi tuvastamiseks jälgige kivimit ja veenduge, et see koosneb üksikutest liivateradest. Nende terade suurus võib olla 1/4 kuni 2 mm. Kivi pind tundub kare ja teraline, nagu liivapaber. Liivakivi võib olla peaaegu igat värvi, kuid enamasti on see pruun, punakaspruun, valkjas või punakas.

Klassiline sette – moodustub kivimite ja mineraalide fragmentide tsementeerumisel
Keskmiseteraline – üksikute terade läbimõõt on 1/4–2 mm
Lisaks saate tuvastada liivakivi alamtüüpe nende värvi, terade kuju ja terade sorteerimise järgi.
Graywacke – nurgelised, halvasti sorteeritud terad, tavaliselt hallid või tumehallid
Kvartsareniit – ümarad, hästi sorteeritud terad, tavaliselt valkjad, punakaspruunid või hallid
Arkose – nurgelised, halvasti sorteeritud terad, tavaliselt punakad või oranžid

Liivakivi võib reageerida ka happega. Eelistan happetestide tegemiseks kasutada tavalist valget äädikat, kuid laboritingimustes kasutate tavaliselt lahjendatud vesinikkloriidhappe lahust.

Kõige tavalisem põhjus, miks liivakivi võib happega reageerida, on tsement. Kui liivakivi tsementeeritakse kokku kaltsiidiga (mida see tavaliselt on), siis see tsement reageerib ja kihiseb happega. Paljud liivakivid on aga tsementeeritud kokku muu materjaliga (tavaliselt ränidioksiidiga), mis happega ei reageeri, seega pole see test diagnostiline.

Selle küsimuse esitamine võib tunduda rumal. Näiliselt oleme sellele küsimusele juba varem selles artiklis vastanud – liivakivi on ju liivast, eks? Kuid tegelik vastus võib olla veidi rohkem kaasatud. Niisiis, millest on tehtud liivakivi?

Üldiselt on liivakivi valmistatud liivateradest, mis pärinevad vanematest kivimitest, mis on lagunenud ja kulunud. Liivaterad on tavaliselt valmistatud kvartsist või päevakivist, kuid need võivad olla peaaegu igasugused mineraalid. Neid terakesi seob omavahel tsement, mis on tavaliselt valmistatud ränidioksiidist, kaltsiidist või raudoksiidist.

Liivakivist on võimalik leida fossiile, kui ladestamise ajal olid tingimused sobivad. Liivakivis ei ole nad kaugeltki nii viljakad kui põlevkivis või lubjakivis, kuid see on siiski suhteliselt levinud esinemine.

Mineraalid, millest liivaterad on valmistatud, kipuvad olema väga kõvad. Täpsemalt, enamik liivakive koosneb peamiselt kvartsist ja päevakivi teradest. Need mineraalid on nii väga levinud Maa pinnal kui ka väga vastupidavad ilmastikumõjudele. Neid võib aja jooksul palju kuritarvitada, ilma et need täielikult hävineksid.

Teised mineraalid võivad laguneda savisuurusteks osakesteks või täielikult lahustuda, kuid kvarts ja päevakivi kipuvad püsima pikka aega. See tähendab, et neid saab transportida pikki vahemaid, et lõpuks kokku koguda, ümber töödelda ja liivakiviks tahkuda.

Tsement, mis seob terad kokku, sõltub peaaegu täielikult sellest, millised mineraalid on tihendamise ja tsementeerimise ajal läbi liiva liikuvas vees. Näiteks imbub ränidioksiidiga vesi läbi liivaterade ja katab järk-järgult nende pinnad ränidioksiidiga, kuna see lahusest välja sadestub, sidudes terad lõpuks kokku.