Marmor on looduslik kivi, mis on valmistatud lubjakivist. Sellel on väga madal keemiline reaktsioonivõime. See võib vees lahustuda, moodustades kaltsiumoksiidi ja gaasilise süsinikdioksiidi. Selle madala keemilise reaktsioonivõime tõttu ei sobi see hapetega kokku. Kuid marmor reageerib kontsentreeritud happeliste soolade ja fluoriga. Järelikult peate marmori kasutamisel olema väga ettevaatlik.
Paljud marmorid sisaldavad mitmesuguseid lisamineraale. Need mineraalid aitavad kaasa kivi värvile. Mõned neist mineraalidest võivad moodustada kuni 15 protsenti marmori massist. Näiteks mõned marmorid sisaldavad väikeseid kvartsiterasid ja kahvatukollase vilgukivi. Mõned marmorid on rikkad ka raudoksiidide ja väikeste püriidikristallide poolest.
Kui soovite teada saada, kas marmor sisaldab kemikaale, võite proovida teha lihtsa katse, et seda ise testida. Esmalt segage purustatud munakoor 70-protsendilise äädikhappelahuse ja 30 ml veega. Seejärel lisage segule 100 ml etüülalkoholi. Lahus peaks moodustama geeli. Kui see lahus on veega segatud, võite proovida marmorit puhumislambiga kuumutada ja vaadata, kas see helendab. Ärge unustage nende kemikaalide käsitsemisel kasutada kaitsekindaid ja -maski.
Marmor sisaldab kaltsiumkarbonaati, mineraali, mis on võimeline neutraliseerima paljusid happeid. Tegelikult on marmor happe neutraliseerimisel nii tõhus, et seda kasutatakse sageli happe neutraliseerimiseks jõgedes ja järvedes. Kõrge happeneutraliseerimisvõime tõttu kasutatakse marmorit sageli keemiatööstuses. Seda ainet kasutatakse paljudes majapidamistoodetes, sealhulgas puhastuspulbrites. Lisaks sellele, et marmor on looduslik happe neutraliseerija, on see kasulik skulptuuri ja muude projektide jaoks.
Marmorid on levinud maakoore vanemates kihtides, eriti tardmaterjali sissetungimise ja äärmise voltimise piirkondades. Nendes moondevööndites muutub fossiilide poolest rikas lubjakivi tõeliseks marmoriks. Mõnel juhul säilitab marmor orgaanilisi struktuure, nagu limoniit, hematiit ja püriit.
