Kivipinna vahatamine on varajane kaitsemeetod. See suudab lühikese aja jooksul tõhusalt vältida vett, mustust ja õli. Peale kivipinna vahatamist jääb aga pinnale kleepuv kiht. Kleepuv kiht on tule- ja plahvatusohtlik ning kleepub tolmu ja mustuse külge. .
Samas on kivi kapillaarpoorid ummistunud ning kivi sees olev vesi ei saa välja imbuda, mistõttu on kerge tekitada veelaike või veeplekke; vahaga kaetud nuppude eemaldamine ei ole lihtne ja uute kaitsevahendite kasutamine on tulevikus keeruline; pärast vahakaitse kasutamist on vaja vahatada sageli. Eriti avalikes kohtades; ilmastikukindlus on halb ja see ei ole kulumiskindel.
Kuigi vaha kui esimese põlvkonna kivikõvendi on viimastel aastatel oluliselt paranenud, nagu voolavus, viskoossus, läige jne, on kvalitatiivseid täiustusi, kuid seni, kuni kaitseainel on veel vahakomponente, on enam-vähem ülaltoodud miinused kivihoolduses.
Seetõttu on soovitatav, et kivide kaunistamine põhineks multifunktsionaalsetel läbitungivatel kaitsematerjalidel.
